Üks väga hea päev

Selle sissekande kirjutasin ma peamiselt endale, et masendavatel päevadel endale meelde tuletada, et mitte kõik päevad pole halvad. Aga keda huvitab, siis palun väga- võite ka lugeda, milline on minu jaoks üks tõeliselt hea päev. 

Ma ärkasin kusagil üheteistkümne paiku ja kui ma alla läksin, tahtis ema mulle näidata ühte saadet. Tuli välja, et see oli "Köögikodanikud" ning parasjagu näitas seal ühte Jaapani poodi/kohvikut, kus ma tegelikult juba ühe korra käinud olen. Poe nimeks on Momo. Aga siis kui ma seal sügisel koos Marieliga käisin, ei teadnud ma, et selle poe on loonud üks mees nimega Daigo, kes iseloomult ja oma maailmavaatelt oleks nagu minu teisik. Täitsa tõsiselt. Ta on väga suur Eesti fänn ning ta ütles, et Jaapanis on tal pere, sõbrad ja kõik muu, mida ta teab, aga seal pole tal Eestit. Ja täpselt sama tunnen mina Jaapani vastu. 
Nii, saade vaadatud, ronisin ma internetti ja saatsin talle kirja ja avaldasin seal lootust, et ehk kui ma järgmine nädal Momosse lähen, võiksime me isiklikult rääkida ka. 

Kuna päike paistis, mõtlesin ma, et tahaks õudselt minna mere äärde jalutama. Oleks küll koeraga tahtnud minna, aga kuna koera pole, siis läksin sinna kahekesi- mina ja iPod, kus peal on SHINee uus album Dream Girl (head lood on muide). Bussiga sõitsin linna ja astusin siis Ahoy'st ka läbi, et sushit ja miso suppi kaasa osta. Siis kui ma seal ootasin kuni mu tellimus valmis sai, tõi seal olev barista mulle suure ilusa tassi kohvi mõttega, et mul oleks siis mõnusam oodata. See oli temast küll ääretult kena ja kohv oli super hea, nii et naeratus ei  kadunud veel päris kaua huulilt ka pärast seda, kui ma juba ranna poole teel olin.

Mere äärde jõudes istusin ühele punasele pingile, mis keset randa oli, ning sõin siis seal rahulikult oma sushit ja miso suppi, kuulates samal ajal muusikat. Jube mõnus oli seal olla. Kolm meest lendasid seal nende propelleritega ka ringi ja tegid igasuguseid trikke. Vahepeal tundus mulle küll, et üks kukub alla, aga õnneks seda siiski ei juhtunud, sest viimasel hetkel tõusis ta uuesti õhku. Eputas lihtsalt :)
Ja üks meestest sõitis täpselt selle pingi eest läbi, kus ma istusin, ja ma siis tõstsin pöidlad tunnustavalt õhku ka, mille peale ta naerma hakkas. Oeh, tore oli. Varsti liikusin ma edasi ning läksin jala Mai poole. Mõtlesin, et saaks Triinuga kokku, aga teda polnud kodus. Selle asemel läksin Selverisse ja ostsin vett, salvrätikuid ja Eurojackpoti pileti. Õnneloosi ostsin ka, millega võitsin kohe ühe euro. Võtsin selle eest siis uue pileti ja sellega sain juba kaks eurot. Lotoga igatahes vedas.

Rimist ostsin plaastrid ka, kuna mitmel mu varbal on nüüd kena vill, aga no päeva need ei riku igatahes. Ja siis hakkasin mööda jõeäärt uuesti koju tulema. Ma ei kujuta ette, mitu kilomeetrit ma maha kõndisin, aga minuti pealt kolm tundi läks sellele. Tuju oli igatahes terve see aeg üli hea ja ma isegi naeratasin võõrastele, mis minu puhul pole sugugi tavaline.

Eks siis näeb, mis nüüd toimuma hakkab. Külm hakkas igatahes, nii et ilmselt teki alla ja filme vaatama. Aga see on ka ometigi tore!

Et siis jamh..

Okei, ma ei saa enam üldse aru, miks ma selle blogi üldse tegin. Ma ei kirjuta siia nagunii midagi. Keegi ei loegi seda ju, peale ühe inimese. Mõttetu... Aga no samas pole filo tunnis nagunii midagi teha, so võib täitsa vabalt siia mingit mõttetust kirjutada.
Ehk siis, aastatöö sain täitsa B, väga rahul olen. Jõulud olid ära. Vana-aastaõhtu oli ära. Kõik oli väga äge ja puha. Ja nüüd siis on uuesti kool ja Maarja istub haige jalaga koolis, kuigi peaks kodus puhkama praegu. Ma ei tea, miks ma üldse valuvaigisteid võtan, need ju nagunii ei aita.
Haha, ma tean miks ma ei suuda blogi kirjutada. Ma unustan kogu aeg selle ära ju. I mean, ma panin selle akna vahepeal eest ära, ja siis enam ei tulnud meeldegi, et ma seda kirjutan. Oh jah. Ma olen ka geenius siin. 
Tegelikult on vahepeal täiega palju asju toimunud, aga ma ei viitsi neid siia kirjutada. Ütleme nii, et vana-aasta õhtu oli tore, aga samas mitte eriti tore. Väga otsekohene, või mis? Aga lihtsalt mõned asjad oleks võinud olemata olla. Muidu algas aastas päris hästi. Teine jaanuar oli tore. Sai Marellega terve Pärnu linna bussiga läbi sõita. Õeh. Siiamaale ei taha bussides enam istuda. Kuigi vahepeal käisin Tallinnas ka. Bussiga, loomulikult.
Väga tahaks koju ära. Tegelikult tahaks Ahoy'sse minna nüüd ja siis koju minna. Vot nii. Aga ei saa :( Päästke mind keegi, palun!

Pealkirjad on nõmedad

Et siis on sedasi, et.. AASTATÖÖ ON TEHTUD!! Tegelt juba ammu, mingi nädal või nii. No, veits vähem, aga otse loomulikult olen ma liiga laisk, et siia midagi kirjutada. Nagunii kedagi ei koti ju. Ma tean tervelt ühte inimest, kes tõesti mu blogi loeb ja siis viriseb, et miks ma ei kirjuta vahepeal. You know who you are.

Aga jah, aastatöö valmis ja seitsmendal detsembril on kaitsmine. Ma ei oota seda üldse. Ma lähen raudselt jälle täiega närvi ja jalad hakkavad värisema ja hääl ei tule korralikult välja ja mida muud veel. Käed ka raudselt värisevad sedasi, et pillan kõik maha. Nagu alati, kui ma kas või klassi ees rääkima pean. Miks peab sellist asja nagu kaitsmine üldse korraldama? Ma võin ju aastatöö valmis kirjutada, aga ma ei taha mingi freaking komisjoni ees sellest rääkida. Õõh. 

Igastahes, varsti tuleb vaheaeg :3 Noh, aega on veel sedasi ästi natukene, aga ikkagi. Tahakski juba Tallinnasse uuesti minna. Marieliga kokku saada ja värki. Ja seekord peaks tõesti Jaapani saatkonna juures ka ära käima, aga kunagi pole ju aega. 

Ahjaa, sünnipäev tuleb varsti. Alla kuu pärast. Täitsa nunnu ju :3 Ei teagi, mida see aasta teha või kellega teha, kuigi kindlad inimesed on olemas. Mingit suuremat läbu ei hakka korraldama. Pole viitsimist. Mõtlesin, et võtan lihtsalt lähemad sõbrad kokku ja teen väikese istumise. Nothing special. 

Prillid sain uued, enam polegi nahkhiir :3 Noh, klaasid sain tegelikult lihtsalt. Nüüd ma näen ilusasti inka klassis õpetajat ka, iga juuksekarva näen eraldi, kui tore! Kuigi mul on tunne, et mu silmad lähevad kohe-kohe jälle halvemaks, kui ma jätkan sellist arvutis istumist. Aga noh, YOLO, eks? Ei, ei.. vastik sõna. Vabandust, väljend. Ma vihkan seda, aga ikkagi kasutan. Kuigi suht irooniliselt, aga mõnel võib lihtsalt vale mulje sellest jääda. 

Mm, Halloweeni aegu hakkas mul igav ka, so ma tegin ennast.. maiteagi kelleks. Mingiks inimeneks, kellel oli musta meiki ja palju vaba aega. 

Peaks kooli sedasi minema...

I'm so curious yeaaaah~

Pole kaua kirjutanud siia jälle. Ilmselt hakkabki see nüüd jälle sedasi olema, et kord kuus (kui sedagi) kirjutan siia mingit mõttetust, mis mulle parajasti pähe tuleb. Aga mis seal ikka! Elu läheb edasi ja ega kedagi nagunii ei huvita, mida ma oma eluga peale hakkan :D 

Ühesõnaga, ma olen terve jälle. Lõpuks ometi. Isegi nohu on üle läinud :3 Ja nüüd jäävad kõik teised mu ümber haigeks ja ma lihtsalt naeran. Suck it, bitches!

Ei aga tegelikult olen ma jube väsinud kogu aeg. Magan enda arust küll (5 tundi päevas on ju tavaline, eksole?), aga ikkagi olen väsinud. Kõige hullemad on kirjanduse ja inka tunnid, sest ma lihtsalt ei püsi üleval. Jube! Praegu istun ka füsa tunnis. Õpetaja kuulamine on ju liiga mainstream. Oleme nüüd kõik ägedad ja kukume füüsika läbi!

Aeh, ma ei tea, mida oma eluga nüüd teha. Tahaks koolist ära juba kohutavalt ja omaette kusagile pisikesse korterisse elama minna, but nooooooooo. Peab koolis käima, nahhui. Võiks ju ometi pudelikorjajaks hakata, abielluda Vovkaga ja värki. 

Ahjaa, eelmine nädal käisid norrakad siin. Saime Ingridi Ja Guroga kokku ja üldse oli vägev. Kahju oli jälle lahku minna, aga me plaanime suvel Tiinaga Bergenisse minna ja lähme kenasti Ingridi juurde paariks nädalaks elama. Can't fucking wait!

Aa ja Maarja läheb Pariisi ja Ungarisse kahhhh :3 Vanemate rahakotist hakkab veits kahju, though not really.

SOY UN DORITO!

*köhh köhh*

Maarja on haige. :3

Noh, pole palavikku ega midagi.. vist.. aga köha on ja kurk on ai. Mis tähendab seda, et no fucking school! Fuck yes! Vähemalt homme ei pea kooli minema kindlasti, kolmapäeva kohta ei tea. Aga vähemalt saab magada. Ja magamise all mõtlen ma loomulikult Jevgeni Onegini ja Fausti lugemist. Jeeeeee... -.-

Aga tegelikult pole kodus eriti midagi teha. Filme saab vaadata, muud eriti midagi. Aga ei ma ei nurise, parema meelega olen kodus ja igavlen, kui istun tundides, kus ma praktiliselt magama jään. 

Reede hommikul teatas isa, et nad lähevad emaga Laitsesse isa sõbra sünnipäevale ja otse loomulikult eeldasin ma seda, et nad jäävad sinna ööseks. Eriti arvestades veel seda, kui palju alkoholi isa kaasa võttis. Ühesõnaga, ütlesin Sandrile, et maja vaba ja siis ta kutsus veel mõned inimesed ja lõpuks oli siin üks väike istumine. Ei tore oli, kutid mängisid kitarri ja siis vaatasime õudukat ja mida veel. Alkoholi oli ka loomulikult, kuigi me nagu eriliselt palju seda ei tarbinud. Ja siis, just pärast seda, kui me mõtlesime, et võiks magama sättida ja veel ühe korra gangnam style'i tantsisime, tulid vanemad koju. Well fuck. Ja no mis siis ikka. Inimesed läksid laiali, ise mõtlesin ma küll, et kurat mis nüüd saab, raudselt olen mingis hullus jamas. Aga ei olnudki. Ema lausa ütles, et tal oli kahju, et ta meie nii toreda peo ära rikkus xD Ohjah, mul ikka juhtub. 

Tahaks õudselt midagi teha, aga ei tea mida. 

Kurb.

Porta sitt wifi ja mustikamahl.

Nojaaamh. Kohe üldse ei suuda seal koolis olla. Juba jälle lasen tunde üle ja nüüd passin portas ja ootan, millal Marellel tund lõpeb ja me juua ostma lähme. Tegelikult tahaks koju, aga võti jäi koju, nii et shit fucking happens. 

Ma avastasin selle kolmveerand tunni jooksul, millal ma siin istunud olen, et kui süüa ära terve pakk parapähkleid ja juua pool pakki mustikamahla, hakkab sitaks paha. Aga mina olen endiselt loll ja joon rõõmsalt seda mahla edasi, sest mul on igav. Mu aju on vist üle keenud...

Ah jaa, nädalavahetusel käisin Tartus kah. Põhiliselt läksime sinna Tiinaga selle pärast, et Janno kõige esimese enda kirjutatud lavastuse esietendus oli ja me lihtsalt pidime seda nägema. Ja no kuna laupäeval nii hilja bussi Pärnu poole ei läinud ka enam, jäime me Janno ja ta korterikaaslase Karli poole ööseks. Ei väga äge oli seal. Kuigi öösel pidin kõrvalvoodis kuulama, kuidas Janno ja Tiina üksteist käperdasid aga OH WELL. Ma olin ju loomulikult liiga väsinud, et neile teada anda, et ma üleval olen. Aga hommikul oli tore rääkida sellest, kui väga ma neid padjaga visata tahtsin. Ha!
Ja no jah, pühapäeval sõitsime me kahekesi jälle ilusasti koju ja oligi pidu läbi. Kurb. Aga Tiina sõnul kutsus Janno meid sinna juba jälle, nii et ilmselt saab varsti jälle Tartusse minna. Kahju ainult, kui rõvedalt kallid need bussipiletid on. 

Tahaks mahlajääd.

Rõve masendav inimene olen. Inimesed, miks te minuga üldse suhtlete? Mina ei suhtleks...